Tartu Arstide Liidu sügisreis Ida-Virumaal!
Eesti Meteoroloogia- ja Hüdroloogia Instituut on üks väga tark astus, sest kuidas nad muidu oskasid ennustada, et 12.10.2013 tuleb selle aasta oktoobrikuu ilusaim laupäev. Ja neil oli õigus, mitte ainult ilma osas, vaid kogu päeva osas. Hommikul ärgates polnud veel päikestki näha ja maa oli valge kirmega kaetud ning ennustuse paikapidavuse osas tekkis tõsine kahtlus. Aga juba bussiga Tartust välja sõites avanes Raadi väljade kohal imeilus vaatepilt – karge härmas rohumaa, mille kohal heljumas õrn uduloor, taustaks säravkollased kased ja kõike seda ilu üle kuldamas tõusev päike.
Reisi esimeseks sihtkohaks pidi plaani järgi olema Ida-Viru Keskhaigla (IVKH). Kui aga buss oli läbinud Jõhvi ja jõudnud Tallinn-Narva maanteele, tekkis küsimus, kas ka bussijuht teab meie esimest peatuspaika. Selguski, et bussijuht olekski meid viinud Narva, sest kui juba nimi Ida-Virumaa, siis küllap selle piirkonna suurim ja uusim haigla asub Eestimaa idapiiril. Aga võta näpust, IVKH asukoht on hoopiski kusagil Jõhvi kandis. Egas siis midagi, mis halvasti, see uuesti ja bussinina sai Toila teeristis taas Jõhvi poole pööratud ning IVKH otsingud võisid alata. Jah, nimelt otsingud, sest haigla täpse asukoha kohta tekkis bussis mitu erinevat versiooni, kõiketeadja internet juhatas aga meie bussi aadressile Ilmajaama 12, Kohtla-Järve linnaosas Ahtmes, mis osutuski õigeks majaks. Meid võeti väga sõbralikult vastu, jagati gruppideks ja ringkäik uues haiglas võis alata. IVKH aktiivravikorpus on nagu Kliinikumi väike vend, projekteerimisel võeti arvesse Kliinikumi kogemusi ja maja on saanud ilus, asjalik ja hubane. Pinda on uues korpuses 1200 m2, sellele lisaks veel vana Puru Haigla kompleks, mida jõudumööda on renoveeritud ja edasi korrastatakse
Pikk sõit seljataga ja põhjalik ekskursioon uues ning vanas haiglahoones tehtud, suundusime lõunasöögile Jõhvis asuvasse Gruusia trahterisse „Mimino“, mille nimi kõlaks eesti keeles „Pistrik“. Meie maitsemeeled said hõrgu turgutuse osaliseks Gruusiast pärit kokkade valmistatud šašlõki ja suussulava koogi poolt. Maitsebuketti täiendas audentne Gruusia vein. Üks trahteri omanikest on arstiharidusega, kuigi nüüdseks on ta meditsiini vahetanud ärimaailma vastu, käis ta meid, kunagisi kolleege, sõbralikult tervitamas. Trahter, kokad, toit ja teenindajad said meiepoolse müriseva aplausi. „Miminosse“ tasub sööma minna ja trahterit võib julgesti oma sõpradele soovitada.
Kõhud head-paremat täis pugitud suundusime edasi Eestimaa idapoolseimasse mõisasse Kukrusel. Härrastemaja on huvitav kombinatsioon eri ajastute arhidektuuridest. Algselt ehitati mõis barokkstiilis, aastate möödudes lisati tiibhooned ning keskossa aknaga kolmnurkviil muutes maja ilme klassitsistlikumaks. Mõisahooneid ümbritseb park looduslik tiikide süsteemiga, mis kahjuks on need ära kuivanud põlevkivi kaevandamise tõttu. Veel olevat Kukruse mõisast lähtunud tunnel, mille kohta räägitud legendide järgi viinud tunneli kaugeim haru viinud Kuremäe kloostrisse (23 km) ja lähim naabruses olevasse Edise mõisa (2,1 km). Praegu kuulub mõis Kohtla vallale, kunagisteks omanikeks olid aga perekond von Tollide liikmed, kes on andnud oma panuse nii mäetööstuse, ajaloo kui ka geograafia arengusse. Näiteks Hermann von Toll pani aluse põlevkivitööstusele, rajades 1916. a mõisa maadele katsekaevanduse. Kuulsaimaks Tolliks tuleb aga pidada polaaruurijat Eduard von Tolli, kes jäi kadunuksSannikovi maa otsingutel. Praegu on mõisaruumid jagatud teematubadeks: ajaloohuvilistele von Tollide perekonna ja baltisakslaste lugu jutustavad ruumid, ilusatest asjadest lugupidajatele aadlike kostüümide prooviruum.Maja keldris satutakse aga polaaruurijate maale, kus lapsemeelsetel on võimalus sõita koerarakendiga, vaadata üle proviandiruumi sisu ja mängida lumesõda. Kukruse mõisas saab lisaks ajas tagasirändamisele pidada tänapäevaseid pidusid uhketes mõisasaalides.
Järgmisena viisid bussirattad meid Kohtla-Järvele, kus ootamas giid Õie, kellega koos sõitsime Viru Keemia Grupi (VKG) maadele. VKG põhineb Eesti kapitalil ja annab tööd 1500 inimesele. Eesti Põlevkivitööstus sai oma alguse 1924. aastal ja praegu on VKG-s kasutusel parim põlevkiviõli tootmise tehnoloogia maailmas. VKG katab kogu põlevkiviahela alates selle kaevandamisest ja ümbertöötamisest kuni peenkemikaalide turustamiseni. Nende kaevandustes kaevandatakse aastas 2,4 miljonit tonni Eesti pruuni kulda, millest toodetakse õli, mitmesuguseid fenoole ja peenkeemiat. Põlevkiviõli peamised tarbijad on laevafirmad, kes lisavad õli laevakütusesse hangumistäpi langetamiseks. Aga ka naistele on VKG oluline abimees, sest nende tooteid võib leida näiteks juustevärvides. VKG saaduste nimekiri ja kasutusala on väga lai, lisaks eelpool nimetatud valdkondadele kasutatakse näiteks nende produkte farmaatsiatööstusest kuni autokummideni. VKG-le on väga olulised nii töötajate kui ka keskkonna ohutus ja heaolu. Kui tavaliselt kujutatakse ette keemikuid laboris ja katseklaasidega mässamas, siis tänapäevane keemikute igapäeva töö möödub arvuti taga istudes ja jälgides tarkade masinate, milles võib temperatuur tõusta kuni 700kraadini, tööd. VKG töötajad läbivad iga-aastase põhjaliku tervisekontrolli ning alkohol ja muud sõltuvust tekitavad ained on VKG territooriumil tabu. Põlevkivitööstuse juurde kuuluvad tuhamägede alus- ja pealispind kaetakse spetsiaalse kattega, vähendada ohtlike kemikaalijääkide imendumist maapinda ning mäekülgedele istutatakse puud ja taimed, et vaatepilt muutuks ilusamaks.
Meie reisi viimaseks vaatamisväärsuseks oli Avinurme puiduait. Lisaks meeldivale puu-ja tõrvalõhna nuusutamisele, sai imetletud eestimaiste käistöömeistrite poolt valmistatud ilusaid asju. Kes polnud veel reisilt suveniiri leidnud, sai selle vea just siin ära parandada Ja valikut oli oi kui palju - puulusikast kuni tünnideni ja seepidest, šokolaadist roositud säärikuteni, ole ainult hea ja leia endale meelepärane ese.
Ilma pimenedes jõudsime tagasi Tartusse koos uute tarkustega, rohkete meeldivate elamustega ja ilusate suveniiridega.
Tiia Voor
Tartu Arstide Liidu liige
Lastekliiniku arst-õppejõud
